Tekst: Ilkka Sirén
Beaune’i kivimajade ja viinamarjaistanduste keskel kasvades õppis veinimeister Alex Dale juba noorena, et vein ei sünni keldris, vaid viinamarjaaias. „Prantsuse keeles ei ole isegi eraldi sõna veinimeistri kohta. Aastast 11 kuud hoolitsetakse viinamarjaistanduse eest ja kolm nädalat tehakse veini,” ütleb Dale.
Suurbritanniast Burgundia kaudu Lõuna-Aafrikasse
See mõte on saatnud teda kogu elu ning olnud temaga ka Lõuna-Aafrikas, kus Briti päritolu ja Prantsusmaal Burgundias kasvanud Dale’ist sai üks uue Lõuna-Aafrika veinikultuuri pioneere. Tänapäeval tuntakse tema asutatud Radford Dale’i eelkõige värskete ja väljapeetud veinide poolest, mis olid aastaid vastuolus rahvusvahelise veinimaailma moevooludega. Nüüd on maailm lõpuks liikunud tema suunas.
„25 aastat pidasid inimesed meid hulludeks. Nüüd tahavad äkki kõik kergemaid ja värskemaid veine,” naerab Dale.
Kuigi Dale on britt, algas tema suhe Prantsusmaaga juba lapsepõlves. Perekonnal oli Prantsusmaal kodu ning koolivaheajad ja lihavõtted veedeti maal. Burgundia külad, viinamarjaistandused ja maaelu rütm said talle tuttavaks juba enne täiskasvanuiga. Beaune’is sai Dale’ist kiiresti kohaliku veinikogukonna osa. Ta osales esimesel viinamarjakorjel 15-aastaselt ning juhtis vanemate asutatud Pickwicksi-nimelist pubi ja veinibaari otse linna südames. „Beaune’is on rohkem veinibaare kui kirikuid.”
Pickwicksi baarist sai kiiresti kohalike veiniinimeste kohtumispaik. Viinamarjakasvatajad, négociant’id ja noored veinimeistrid täitsid baari õhtu õhtu järel. „Burgundia ei olnud siis selline nagu tänapäeval. Veine tuli päriselt müüa. Uksed ei avanenud lihtsalt sellepärast, et etiketil oli kirjas Bourgogne.”
Dale oli alles veidi üle kahekümne, kuid tal oli juba vastutus, kontaktid ja oma ettevõte. Ta tõi oma pubisse õlut Belgiast ja Iirimaalt ning veine Austraaliast ja Uus-Meremaalt. Ta müüs Bordeaux’d keset Burgundiat. „See oli hea viis õppida, et kõike saab teha ka teisiti.”
Import ja veinivalmistamine
Hiljem kasvas isiklikust kirest välja ka impordiettevõte Lõuna-Aafrikas. Dale hakkas Burgundia veine sisse tooma lihtsal põhjusel: neid ei olnud kusagilt saada. „Alguses tõin veini ainult endale ja sõpradele. Siis hakkasid sõbrad juurde küsima ning keegi ei maksnud kunagi õigel ajal,” naerab Dale. „Ühel hetkel sain aru, et sellest tuleks ehk teha päris äri.”
1980. aastate lõpus jäi oma küla tänavatel tegutsemisruumi väheks. Ta plaanis minna Austraaliasse või Uus-Meremaale viinamarjakorjele, kuni üks Lõuna-Aafrika tuttav pakkus välja midagi muud. „Ta ütles: tule Lõuna-Aafrikasse. Asjad hakkavad muutuma.”
Dale reisis esimest korda Lõuna-Aafrikasse 1989. aastal. Riik elas apartheidi viimaseid aastaid. Veinivaldkond oli suletud, ühistupõhine ja rahvusvaheliselt peaaegu tundmatu. Ometi nägi Dale kohe potentsiaali. „Maa geoloogia ja kliima on veini jaoks uskumatult head. Aga kõik oli veel avastamata.”
Määrav hetk saabus 1994. aasta aprillis. Nelson Mandela valiti Lõuna-Aafrika esimestel demokraatlikel valimistel presidendiks. „Sel päeval esitasin lahkumisavalduse oma töökohal Burgundias,” räägib Dale. „Tahtsin olla osa uue Lõuna-Aafrika veinikultuuri ülesehitamisest.”
Pinot noir nimega Freedom on samal ajal isiklik austusavaldus Nelson Mandelale, kelle presidendiks valimine pani Dale’i lõplikult Lõuna-Aafrikasse kolima. Veini nimi viitab Mandela autobiograafiale Long Walk to Freedom, aga ka sellele vabadusele, mida Dale ise koges, liikudes Prantsusmaa rangetest reeglitest Lõuna-Aafrika avatud veinimaailma.
Radford Dale’i stiil
Aastatuhande vahetusel püüdsid Lõuna-Aafrika veinid sageli jäljendada California ja Austraalia jõulist stiili: palju tamme, palju alkoholi, palju küpsust. Dale ei uskunud sellesse kunagi. „Püüdsime suruda ruutu ümmargusse auku, kuid Lõuna-Aafrika kliima ja pinnas ei taha selliseid veine teha.”
Stellenboschis asutatud Radford Dale’i stiil kujunes vastupidisele mõtteviisile: mõõdukale alkoholisisaldusele, loomulikule happesusele ja võimalikult vähesele sekkumisele. Koroonapandeemia ajal maitses Dale läbi üle 500 enda veini 25 aasta pikkusest perioodist. „Punased ja valged kokku võttes oli keskmine alkoholisisaldus umbes 12,7%. See on Lõuna-Aafrikas väga ebatavaline.”
Paljud pidasid seda stiili pikka aega äriliseks veaks. „Ameerika Ühendriikides naerdi meie üle vahel otse.”
Dale mäletab eriti hetke, kui veinikriitik Robert Parker andis ühele tema punaveinile vaid 76 punkti. „Decanter hindas sama veini üheks Lõuna-Aafrika parimaks. Aga Parker andis 76 punkti. Valasin seda inimestele igal pool ja ütlesin: siin on Robert Parkeri 76 punkti vein. Müüsin kõik maha,” naerab Dale.
Radford Dale’i kõige olulisem viinamari on pikka aega olnud Chenin Blanc. Dale nägi juba varakult, et Lõuna-Aafrika vanad Chenini istandused on riigi suurim kasutamata potentsiaal. „Chenin armastas meie loodust. See toimis kõikjal.” Kuid Dale hakkas mõtlema Cheninile punast vastet, sorti, mis sobiks loomulikult Lõuna-Aafrika kliima ja graniidiste nõlvadega. Lõpuks tundus vastus iseenesestmõistetav. „Milline viinamari armastab graniiti ja päikest? Gamay.” Paljudele kõlas see mõte absurdselt, sest Gamay’d Lõuna-Aafrikas praktiliselt ei olnudki.
Dale leidis vaid mõned vanade istanduste jäänukid. Üks neist tõmmati hiljem välja, et teha ruumi aprikoosiistandusele. Sellest hoolimata hakkas ta pistikuid koguma ja paljundusmaterjali ise juurde kasvatama. „Läks viis aastat, et saada piisavalt taimi ühe hektari istutamiseks.”
Esimene istandus rajati Stellenboschi Polkadraai Hillsi piirkonda üle kümne aasta tagasi. Dale maksis istutuste eest ise, et viinamarjakasvataja projektiga nõustuks. Nüüd räägib ta Gamay’st peaaegu messiaanliku veendumusega. „799 Lõuna-Aafrika 800 tootjast ütleksid, et ma eksin. Aga mul on õigus,” ütleb Dale.
Dale ei pea Gamay’d kurioosumiks, vaid Lõuna-Aafrika tulevikusordiks. Ta on seda juba istutanud mitmele erinevale mäele ja eri kliimavöönditesse. „Ehitan oma cru-süsteemi.” Mõte pärineb otse Burgundiast. Elgini jahedad istandused moodustavad tema silmis veinimaja grand cru taseme. Stellenbosch on premier cru. Kergemini ligipääsetav Vinum-sari on village-tasemel. Kuid eesmärk ei ole Prantsusmaad kopeerida. „Ma ei püüa teha Meursault’d Elginis. Ma tahan teha Elginit.”
Oma viinamarjaistandus Elginis
Elgin on jahe veinipiirkond umbes tunni kaugusel Kaplinnast. 2021. aastal ostis Dale sealt mahetootmisega tegeleva veinimõisa keset koroonapandeemiat. Ajal, mil veini müük oli Lõuna-Aafrikas ajutiselt keelatud. Sauvignon Blanc ja Semillon võeti kiiresti välja. „Mulle ei meeldi Sauvignon Blanc,” ütleb Dale otse.
Nende asemele tulid Pinot Noir, Chardonnay, Cabernet Franc ja loomulikult Gamay. 2026. aastal saadi Elginist esimene Gamay saak. Dale usub, et see on esimene Elginis kunagi toodetud Gamay ning ühtlasi Lõuna-Aafrika esimene sertifitseeritud mahe-Gamay.
Tänapäeval töötab Radford Dale’is umbes 30 inimest. Dale räägib palju koolitamisest ja noortele töötajatele võimaluste andmisest. „Kui hoiad inimesi kastides, lahkuvad parimad.”
Ta on asutamas ka organisatsiooni Organic Wines South Africa, et edendada maheviinamarjakasvatust riigis, kus vaid umbes üks protsent istandustest on sertifitseeritud mahedaks. Tulevikus ei taha Dale teha rohkem veine. Ta tahab teha olemasolevaid veine paremini. „Olen juba piisavalt vigu teinud, katsetades kõike võimalikku.”
Kui temalt küsida, mida ta ütleks oma noorele minale Beaune’is, tuleb vastus kiiresti. „Ajaksin pea varem kiilaks,” naerab Dale. Siis muutub ta tõsisemaks. „Mu ristiisa andis mulle kolm nõuannet. Tee kõike paremini kui keegi teine ja tee kõike suurema energiaga kui teised. Ja ära tee kunagi midagi, mis tundub ebamugav. Sellest sünnivad ainult kompromissid, sulle endale see ei meeldi ja lõpptulemus ei tööta. Seega tasub keskenduda asjadele, mis toovad sulle rõõmu.”
Foto: Aleksander Store